Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Inimesele on kord juba omane olla uudishimulik. Me tahame päevast-päeva teada, mis toimub meie sees ja meie ümber. Kui inimesele poleks kaasa antud uudishimu-kingitust, ei oleks ei meie ise ega maailm meie ümber ilmselt see, mis ta praegu on. Uudishimulikkus ja teadmistejanu on viinud uute taevakehade, mandrite ja merede ning imepisikese rakuehituse avastamiseni. Võib seega julgelt väita, et uudishimu ja teadasaamise vajadus on edasiviiv jõud.
Nii nagu igas teiseski, on uudishimulikkus olemas ka halva nägemisega ja täiesti pimedates inimestes. Vahe on ainult selles, et võimalused midagi uut teada saada on pimeda puhul tunduvalt piiratud. Kui hea nägemisega inimene kõnnib tänaval, hakkab talle kohe silma, kui tänavapilti on järsku ilmunud midagi uut. Nägemispuudega inimene võib aga kuid sellest uuest objektist mööda käia, teadmata et see üldse eksisteeriks. Või võtame jõuluaja ootele sobiliku näite. 15. novembri õhtupoolikul pandi Tallinnas Raekoja platsile püsti jõulupuu, milleks on sedapuhku 18 meetri kõrgune kahar nulg. Kindlasti räägiti sellest raadio- ja teleuudistes ning kirjutati lehes, kuid kui see kõrvust mööda juhtus minema ja silmlehte lugeda ei seleta ei ole ka erilist lootust, et kõnealune puu Raekoja platsil sulle lihtsalt ette jääks ja kui kõrge ta just on. Pole just eluliselt oluline informatsioon, kuid uudishimulikkus pakitseb kusagil ajusopis ikkagi.
"Oma silm on kuningas" ütleb ju vanasõnagi, aga mis teha kui see "kuningas" on mattunud udusse või hoopis musta kardina varjus? Kui veel tuletada meelde fakti, et ligi 80 % informatsioonist saab inimene nägemise kaudu, siis võib ju lausa masendus peale tulla. Kas tõesti jään mina nii paljust huvitavast ilma?
Ega nägemist päriselt asenda miski, kuid asjaolu leevendamiseks on õnneks hulga võimalusi. Ilmselt vanim tee abi saamiseks on teine inimene. Kui minna üle Raekoja platsi nägijast inimese käekõrval, kirjeldab ta sulle jõulupuud. Kuid ega temagi pruugi täpselt teada, et tegemist sel aastal just nuluga ja et see täpselt 18 meetrit kõrge on. Ja isegi kui teab, ei tule ta lihtsalt selle peale, et pimedale niisugust teavet puu kohta anda.
Teine võimalus on kuulata raadiot või televiisorit. Kuid ega ole nägemispuudega inimesegi päevad just täidetud vaid tühjade ja tegevusetute tundidega ja tihtipeale läheb palju huvitavat infot seetõttu kaotsi.
Kolmanda võimalusena tulevad meile appi ajalehed. Pelgast paberile trükitud teabeallikast on aga halva nägemisega inimesele vähe kasu. Kui silm lugeda ei seleta jääb paratamatult tee informatsioonini suletuks. Tean, et paljudele pimedatele inimestele loevad nende pereliikmed või tuttavad lehti ette ja kindlasti on see igati tänuväärne tegevus ning rahuldab nii mõndagi. Kuid jällegi - pimeda inimesena ei saa ma sel juhul päris ise otsustada, mida loen, kui aeglaselt/kiiresti loen ja pealegi on lehed tänapäeval parajalt paksud ka. Siin peitub väljapääs kaasaegses tehnikas. Nägemispuudega inimesele tuleb teabe hankimisel appi arvuti. Tohutu teabe varasalv on muidugi internet, kuid jätaks sel avarusel ringivaatamise hetkel kõrvale. Meie märksõnadeks oleks arvuti ja ajalehed. Juba mitmendat aastat tulevad meie elektroonilistesse postkastidesse hommikuti 3 lehte: "Eesti Päevaleht", "Postimees" ja "SL Õhtuleht". Nii et pime inimenegi võib hommikuse kohvijoomise kõrvale lehti lugeda ehk kui täpne olla, siis kuulata. Niisuguse võimaluse eest peame tänusõnad ütlema eelkõige Eesti Pimedate Raamatukogule.
Niisiis informatsiooni selle kohta, mis toimub mujal maailmas ja meie enda väikesel Eestimaal, saab ka halva nägemisega ja täiesti pime inimenegi mingil moel kätte. Kuid ikka tahaks ju enamat. Eriti mis puudutab puudega inimestega seotud valdkondi ja meie puhul eelkõige just nägemispuudega inimestega seonduvat. Kui ringi veel koomale tõmmata, siis igas regioonis elavad nägemispuudega inimesed tunnevad huvi just oma piirkonna organisatsioonide tegemiste vastu. Siin tulevad appi kohalike ühingute poolt välja antavad infoallikad. Põhja-Eesti nägemispuudega inimestele on siin oma abikäe üritanud ulatada meie infoleht "Kuukiir" ja seda tänaseks 9 aasta jooksul. Novembris 2006 saab meie leht niisiis 9 aastaseks. Meie infolehe väike toimetus loodab, et nende aastate jooksul oleme suutnud oma lugejate/kuulajateni tuua hulgaliselt huvitavat ja vajalikku informatsiooni. Väga hea vastuvõtu osaliseks on saanud "Kuukiire" interneti versioon ja teadaolevalt loetakse meie lehte huviga väljaspool Põhja-Eestitki.
Nagu loo alguses juba tõdesin, on uudishimu edasiviiv jõud ja eks taha ju pime inimenegi ikka edasi liikuda. "Kuukiir" on püüdnud teile siinkohal abiliseks olla ning oma kiirtega pimeduses teed juhatada. Loodan, et teis peitub uudishimulikku meelt ka edaspidi koos "Kuukiirega" uusi maid ja meresid avastada.
Mirja Kapanen
Peatoimetaja