Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Esperanto keelest tõlkinud: Talvi Viinapuu
Alates antiikajast tänapäevani kasutatakse sageli väljendit, et mälu ja teadvus annavad pimedale inimesele näo. Vähe on nii kunsti- kui ka kultuurialasid, kus pimedad suudavad loojana tegutseda. Esmajoones võib nimetada käsitöökunsti ja kirjandust. Võluvad seinamaalid, huvitavad esemed, Vana-Egiptuse mausoleumidest leitud kõrgtasemelised kirjandusteosed - neil on kujutatud laulvaid mehi ning naisi, muusikuid, lauljaid, luuletajaid ja käsitöölisi. Kuulsal reljeefsel maalil, mis pärineb vaarao Tutanhamoni ajast (14. sajand e. Kr.), on meisterlikult kujutatud elusuuruses pime muusik kandlega. Taoline kunstileid on väga oluline teave antiikaja kultuurist. Nendel kaugetel aegadel suhtuti tähelepanu ja austusega pimedatesse inimestesse.
400 aastat hiljem Amenemop Grajnoskribisto jagas oma pojale elutarkust: Käitu tõelise mehena, "Ära pilka pimedaid inimesi ega teisi kehalise puudega isikuid või epilepsiahaigeid - neid, kes on jumalate hoole all, vaid ole alati valmis abistama saatuslikult nõrgestatuid."
Esimesed teated pimedatest muusikutest ja lauljatest Euroopas leiduvad Muinas-Kreeka kultuuripärandist. Tuleks eristada üksnes instrumentaliste saatemuusikutest, kes harilikult ka laulsid. Tol ajal oli tüüpiline muusikariist sirinkso s. o. paaniflööt. Kahjuks pimedatel flötistidel polnud võimalik tol ajal koonduda kutsealastesse rühmadesse, organisatsioonidesse või liitu, nagu see juhtus hiljem Rooma riigis. S. t. algaegadel nad mängisid/töötasid üksikult. Enam austati neid pimedaid, kes nii musitseerisid kui ka laulsid. Nende kunst oli äärmiselt armastatud, kõrgelt hinnatud ning väärtuslik osa lihtrahva igapäevases elus. Siis mängisid pimedad üsna tihti kõige levinumaid saatepille, millisteks olid: traakia lüüra ja ees-aasia kitarr; lisagem veel magadiso (idamaine kahekümnekeeleline muusikariist) ning krotalono (liik kastanjette). Pimedad valdasid neid instrumente oskuslikult. Nad olid hea tuju loojad, nad lõbustasid inimesi pidupäevadel.
Kunstluulet esitav muusik või musitseeriv laulja oli pime kreeklane Demodokles, kes oma lüürilise muusika- ja tundelise laulukunstiga vapustas pisarateni isegi Odüsseust ennast.
Tavaliselt saatis pimedaid muusikuid ja lauljaid heerold (kuulutaja, ennustaja).
Laulikuid kutsuti Antiik-Kreekas"aedideks". Nad olid nii lauljad kui ka poeedid ühes isikus. Nende laulmine siis erines oluliselt kaasaja heli- ja meloodiakäsitlusest. Tol ajal sarnanes see lihtsale silpide sujuvale esitusele - skandeerimisele. Hiljem ilmusid kutselised kangelaslaulude ettekandjad, rapsoidid, kes rändasid paigast-paika üle kogu maa. Silmapaistvaim ning kuulsaim neist oli Homeros oma eepostega "Ilias" ja "Odüsseia".
Terve muinasaja maailm teadis, et Homeros oli pime. Üpris hästi tunti ta lauluosavust, tema muinasjutulise sisuga laulukogusid - eeposed on kõrgeväärtuslik looming!
Rapsoidid - nagu müürsepadki töötasid rahva hüvanguks - said juba elu ajal kätte ühiskonna valitseva ringkonna tunnustuse. Nad aitasid palju kaasa Homerose eeposte - kui suulise kunsti - levikule rahvakihtides. Teosed on inimsoo hiiglasuured saavutused, eriti kui arvestada, et "Ilias" sisaldab 15 000 ja "Odüsseia" umbes 12 000 värssi. Pimedad laulikud kuulusid eeposte eelistatumate esitajate hulka: nad kasutasid meelikütkestavamaid osi, nii improviseerisid kui varieerisid põhiteemaga. Nad leidsid ikka uusi ja uusi väljendeid, poeetilisi kujundeid kuulajaskonna ees.
Keelelise võrdluse abil on tõestatud, et nii Eolia kui ka Väike-Aasia eeposed levisid saarte kaudu Kreekasse. Tõsist tähelepanu pälvib kreeklaste mõte, tutvustada oma muistseid luuletajaid, lauljaid ja muusikuid. Kahjuks puuduvad algupärased portreed nendest silmapaistvatest inimestest.
Kas on tõeliselt õige Platoni arvamus ta raamatus "Riik", et tema ajal ei austatud pimedaid lauljaid ning luuletajaid?
Neisse suhtuti hoolimatult. Sel juhul olid kõik pimedad ainult idealistlikud kujud kindlate iseloomulike tunnustega. Vana Homerost kuivetunud näoga; eluraskuste tõttu kurrulise laubaga, tiheda juuksetuka, pika rikkaliku habeme, ja sidemega laubal. Niisugust pilti kohtame müntidel, milliseid hoitakse muuseumikogudes, reljeefidel või muudel antiiksetel väärtuslikel esemetel. Oletatakse, et kunagi oli mudel, milline edastas vaatajatele iseloomulikumaid tähiseid pimeda poeedi välimuse kohta. Igal maalikunstnikul oli ju oma loominguline nägemus kuidas kujutada kõige elulähedasemalt haiguslikku seisundit - pimedust.
Teatud stuudiumil tegeles silmaarst dr. Hygo Magnus paljude Homerose portreedega. Nende tõsiste uuringute ajal vaatles/uuris ta maalikunstnike käsutuses olnud vahendeid. Eriti, milliseid võtteid kasutasid loojad, väljendamaks pimeda inimese nägu - ebakindel hoiak, musklite asend, sihitu pilk. Magnus tegi isegi proovi diagnoosida maalitud pimedate silmahaiguste põhjusi. Tema - spetsialistina - ütles, et pimeduse kutsus esile vanadus või trahhoom. Mees väidab, et kunagised kunstnikud koondasid oma tähelepanu pimedat iseloomustavale välimusele. Näiteks: kortsuline näonahk, musklite kõhetus, pea hoiak. Silmaterad ise oma pimedale ainuomase hajali välimusega on pimedale tüüpilised. Mainitud omadusi pidi jäädvustama peenetundeliselt, et mitte muutuda vaatajale tüütuks. Pilgule ei tohtinud avaneda hirmutav, haiglaslik olemus. Homerose puhul vaid üksikud tunnused - hägune silmatera - vihjavad haiguslikkusele. Selline tundlik suhtumine räägib austusest, mis ümbritses muinasaegset luuletajat antiikaja õitsval järjel olevas Kreekas.
Üpris pika aja jooksul oli Homeros õpetaja ning loominguline eeskuju. Tema kuulsad eeposed olid ammendamatud õpikud luuletajatele.
Heinrich Schliemann veendus, kui sügavalt elab Homeros rahva mälus koos oma kangelaslike "Iliase" ja "Odüsseiaga". Ajal, mil toimusid Itaka saarel arheoloogilised väljakaevamised, kohtas ta kirjaoskamatuid külaelanikke ja töölisi, kes sellest puudusest hoolimata ladusalt tsiteerisid peast tervete osade kaupa Homerose eeposi. Üksikasju Homerose elust ja kirjanduslikust loomingust kaugel muinasajal ei saa me iial teada. Krat Malososest näeb Homeroses reaalset tarkuse enda isikustamist. Pimedusse suhtuti igati sallivalt, ometi teame nüüd vähe ning sageli kuuleme vaid uduseid, ebaselgeid legende, millised on säilinud meieni õitsvast antiikajast. Sõltumata mis tahes kahtlustest ja vaidlustest, toovad need kaasaega muinasaja valguse, teadmise ja kunstisära.
Tõlgitud esperantokeelsest ajakirjast "Esperanta Legilo" nr. 6/2005