Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Järjekordne suvi on tänaseks minevikuks saanud ja meie kõigi meenutuste varasalve lisatud ohtrasti uusi mälupilte möödunust. Mida rohkem on meil meenutada asju elu positiivse külje pealt, seda toredam. Kuid nii või naa, jätkem minevik sedapuhku sinnapaika ja vaadakem veidi tulevikku.
Tulevikku täpselt ette ennustada ei oska me keegi, kuid meile on üldjoontes teada need sündmused, mis lähitulevikus ees ootavad. Need on tähtpäevad, millega me oleme sedavõrd harjunud, et ei mõtle sageli enam nende sügavama mõtte ja eesmärgi üle.
Peagi on saabumas Rahvusvaheline valge kepi päev. Seega on õige hetk endalt küsida, millist eesmärki õigupoolest kõnealune päev teenib? Kas tegemist on päevaga, kus lihtsalt nägemispuudega inimesed omavahel kokku saavad ja kohvilauas juttu ajavad? Mainitud tegutsemisviiski on vajalik, sest paljud pimedad inimesed kannatavad üksinduse ja suhtlemispuuduse all. Üheskoos veedetud hetked toovad siinkohal kindlasti leevendust. Kuid ometi tundub, et päeva tõeline raskuskese nihkub seesuguse käitumise korral paigast. Tegemist ei ole ju ikkagi mingi pidupäevaga. Me ei oota ju, et meile sel päeval õnne soovitakse, kuigi isiklikult olen sedagi varianti kogenud. Üks mu tuttavaist oli meedia kaudu kuulnud, et on valge kepi päev ja haaras telefoni ning helistas ja soovis mulle sel puhul õnne. Ausalt öelda ma olin solvunud, kuigi saan aru, et helistaja ei mõelnud oma teguviisiga midagi halba. Ta lihtsalt ei mõistnud valge kepi päeva olemust.
Rahvusvaheline valge kepi päev on eelkõige mõeldud ikkagi inimeste tähelepanu juhtimiseks nägemispuudega inimestele, nende eripärale ja erivajadustele. Kõnealust päeva tuleks meil, nägemispuudelistel, igal moel ära kasutada, et inimesed meie kõrval hakkaksid meid üha paremini mõistma. Seega on teretulnud ettevõtmised, mis sel päeval on suunatud ühingust väljapoole. Meie ühing on viimastel aastatel selles osas nii mõndagi ära teinud. Sel aastal korraldatakse juba kolmandat korda avatud uste päevad sotsiaaltöötajatele ja sotsiaaltöö eriala tudengitele. Oma eesmärki on täitnud just 15. oktoobril korraldatud piketid, kuid peab kohe lisama, et hetkel need ilmselgelt enam üldsuse tähelepanu ei tõmba. Välja peaks mõtlema midagi uut ja atraktiivset. Näiteks Ameerikas organiseerisid pimedad, ja muidugi valged kepid käes, ühise sõidutee ületamise kesklinna rahvarohkes teeületuskohas. Kümmekond valge kepiga inimest riburada sõiduteed ületamas köidab kindlasti kaasinimeste tähelepanu ja teeb neile mõistetavaks teeületamise probleemi inimese jaoks, kes ei näe. Sageli on probleemidele lahenduste leidmine keerukas just seetõttu, et meie jaoks nii tavapäraseid takistusi kaasinimesed lihtsalt ei mõista.
On abi sellestki, kui me kõik 15. oktoobril väljas ringi liikudes võtame kätte oma valge kepi. Kasvõi oma igapäevastel käikudel käies ja seda ka siis, kui liigume koos saatjaga. Hea, kui valge kepp satub inimeste pilgu ette rahvusvahelisel valge kepi päeval võimalikult sageli. Kuigi me ise ei näe, on hea kui teised meid näevad ja oskavad näha.
Seega - mõelgem valge kepi päeva eel veel kord järele, mis on selle päeva sisu, mõte ja olemus. Me soovime, et kaasinimesed meid mõistaksid ja toetaksid, kuid seesugune mõistmine ei tule kaugeltki selgest taevast vaid see saab tulla ainult sellelt, kes asja ise mõistab. Ühesõnaga - meilt endalt.
Mirja Kapanen
peatoimetaja