Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Käesoleva aasta suvel saab kaheksa aastat ajast, kui Tallinna puudega inimesed said peale pikka võitlust endale lõpuks invatakso. Nagu kirjutas tol ajal üks aktiivsemaid invataksoteenuse eest võitlejaid, kadunud Jaak Võsa, oli selleks ajaks invatakso teenus olemas juba pea igas külas, aga mitte pealinnas. Esimene invatakso hakkas 1995. aastal tööle Tartus ja seejärel Viljandis.
Peale pikka selgitustööd saadi lõpuks siiski aru, et niisugune transporditeenus on pealinna liikumis- ja nägemispuudega inimestele lausa hädavajalik. Tallinna Linna 1997. aasta lisaeelarves eraldati invatakso kuludeks Tallinnas 200 000 krooni. Teenuse käivitumiseni läks sellest hetkest veel üle poole aasta, kuid suvel 1998 said puudega inimesed Tallinnas invataksot kasutama hakata.
Soodushinnaga taksoteenuse eesmärgiks on parandada puudega inimeste elukvaliteeti ja avardada võimalusi ühiskonnas toimetulekul. Et invatakso oma eesmärki ka täidab, küllap teab seda igaüks, kes kõnealust teenust ise kasutanud on. Läinud kaheksa aasta jooksul on teenuse kasutajate arv ja Tallinna Linna poolt eraldatav summa tunduvalt tõusnud. Meid on teenindanud mitmed erinevad taksofirmad, alates 1998 aastal alustanud firmast Takson kuni praeguse teenuseosutaja ESRA-ni.
Kuigi invatakso olemasolu on Tallinna puudega inimeste iseseisvat liikumisraadiust tunduvalt laiendanud, on käesolevaks hetkeks esile kerkinud mõningaid puudusi. Kuulimiit, mis praegu on 460 krooni ja millest meil endal tuleb tasuda veerandi jagu, on normaalseks vajaduste rahuldamiseks ebapiisav. Selle summa eest saab teha kõigest 4-5 pikemat sõitu kuus. Teine problemaatiline küsimus on seotud meid teenindava taksofirma töökorraldusega, mis tihtipeale on osutunud ebarahuldavaks. Eelkõige teevad invatakso kasutamise keerukaks pikad ootejärjekorrad, mistõttu on pea võimatu kindlaks kellaajaks vajalikku sihtpunkti jõuda. Näiteks kusagil Tallinna äärerajoonides on igapäevane nähtus, et tellitud taksot tuleb oodata lausa tunde ja seda olenemata päevast või kellaajast. Samalaadne olukord on tihtipeale ka päris kesklinnas. Tundub, et invateenust osutaval firmal napib taksosid ja osad juhid ilmselt lihtsalt ei soovi invateenust osutada. Niisugune olukord ei ole normaalne. Ehk tasuks kaaluda võimalust, et invatakso teenust osutaksid mitu firmat? Oma suusõnalist pahameelt on avaldanud väga paljud puudelised taksokasutajad, kuid nagu on öelnud taksoteenuse koordinaator, ei saa asja parandamiseks midagi ette võtta seni, kui pole esitatud kirjalikke avaldusi. Seega, et situatsiooni muuta, tuleb puudega inimestel endal suuremat huvi ja aktiivsust üles näidata.
1998. aastal puudega inimeste jaoks taksoteenuse loomine Tallinnas oli igati tänuväärne samm. Kuid ei tasu unustada, et igal asjal peab olema ka kvaliteetne sisu. Aidakem siis omalt poolt selle saavutamisele aktiivselt kaasa. Kui teil tekib invataksoga seoses raskusi, ärgem pidagem liigseks raskuseks sellest kirjalikku teadet teenuse koordinaatorile saatmast. Iseenesest ei muutu midagi paremaks.
Tegutsemisrohket suve teile kõigile.
Mirja Kapanen
peatoimetaja