Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Mööda linnatänavat lähevad reipal sammul peremees ja koer, hingates suurte sõõmudena ahnelt kopsudesse kevadist õhku. Kas see paar on tulnud imetlema tärkava looduse muinasjuttu? Omal moel kindlasti, sest kevad lihtsalt kutsub enda rüppe ja poeb meisse kõikide meelte kaudu. Ka spetsiaalseis rakmeis parajalt pontsakas koer ja tema peremees saavad kevade peost oma osa, kuigi nad mõlemad kannavad teatud omapära pitserit - peremees on pime ja koer tema abiline ehk juhtkoer. Niisugune neljajalgne abimees suurendab tunduvalt pimeda peremehe liikumisvabadust ja sealhulgas ühtlasi kevade nautimise võimalusi.
Ajaloost on teada, et juba antiikajal liikusid pimedad ühest kohast teise, kasutades teejuhina koera abi. On lihtne ette kujutada, kui palju juba tol ajal koerast abi oli. Koer aitas pimedal õigel teel püsida, juhtis ta inimeste majausteni ning oli ühtlasi hea turvalisuse tagaja ja seltsiline. Kirjandusest leiab mitmeid kuulsaid juhtkoeri 18. ja 19. sajandist. Sel kaugel ajal kujunesid koertest juhtkoerad pimedate seltsis liikudes ja oma peremehe õpetusi järgides.
Maailmas levis juhtkoeranduse idee laiemalt 1930.-ndatel aastatel. Katsetatud on paljude tõugudega, kuid lõpuks on enamikes riikides jõutud järeldusele, et juhtkoeraks sobib kõige paremini labrador retriiver, kes oli algselt tuntud jahikoerana. Samuti on iseloomult sobiv kuldne retriiver, kuid tema kasutust piirab pärilike haiguste suur osakaal. Austraalias aga koolitatakse põhimõtteliselt erinevaid tõugu koeri, et ka pime saaks samaselt nägijaga valida oma lemmiktõu. Oluline on, et koer ja peremees omavahel hästi sobiksid.
Meie põhjanaabrite juures Soomes algas süstemaatiline juhtkoerte koolitamine 1940. aastal. Algatajaks oli sõjamarssal Mannerheim. Soome Punase Risti poolt rahastatud ja rootslastelt saadud asjatundliku abi kasutades anti esimesed juhtkoerad Talvesõjas nägemise kaotanutele üle 1940 aasta sügisel. Rootsis oli juhtkoerte koolitamisega alustatud paar aastat varem. Rootslased ise said juhtkoerte koolitamisel abi sakslasest juhtkoerte õpetajalt Fritz Dominickilt. Viimane pidi algselt tulema 1939. aastal ka Soome juhtkoerte kasvatamist õpetama, kuid sõda ajas need plaanid sassi. Suvel 1940 kinkisid rootslased Soomele viis pooleldi valmis koolitatud saksa lambakoera, kellega tuli kaasa rootslasest õpetaja Lars Svartengren soomlastele juhtkoerandust õpetama.
Eestis on juhtkoerte koolitusega tegeletud alates 1992 aastast ja sellele pani aluse Pimedate Juhtkoerte Fond.
Juhtkoeral on pimeda inimese elukvaliteedi tõstmisel täita väga suur roll. Koer on vaegnägijale abiks liikumisel, sotsiaalsete kontaktide loomisel, sõbra ja seltsilisena pingete maandamisel ning hoolitsuse objektina koera omaniku enesehinnangu tõstmisel. Kes endale kord juhtkoera võtnud, ei kujuta oma elu ilma selle neljajalgse sõbra ja abiliseta enam üldse ettegi.
Võib öelda, et juhtkoeri on hakatud aasta-aastalt üha enam kasutama. Olen tähele pannud, et enamus inimesi teab, mis on juhtkoer, sest koera mittekasutajana kohtan pidevalt küsimust, miks mul seda ei ole. Eks kiputakse sellele tublile loomale nägijate poolt vahel lausa üleloomulikke võimeidki lisama. Nagu näiteks arusaam, et koer bussinumbreid tunneb. Kuid juhtkoera kasulikkust ei saa kindlasti küsimärgi alla seada. Kui pimedas inimeses on olemas koeraarmastuse pisik, on selline abivahend kindlasti omal kohal. Loomakese hankimine võib aga keerukas olla, sest koeraarmastajatest nägemisvaegureid polegi nii vähe ning seepärast on hetkel järjekord pikk.
Praegu on Eestis kasutusel üle 25 juhtkoera.
Alates aastast 1992 on maailmas tähistatud rahvusvahelist juhtkoertepäeva, mis on aprillikuu viimasel kolmapäeval.
Koer ja tema peremees lähevad mööda kevadet tulvil linnatänavat aga edasi ning sujuva koostöö tulemusena jõuavad vajalikku sihtpunkti. Ja õnnelikud pika talve lõppemise üle on mõlemad osapooled. Nende silmis on rõõmus helk - nii nendes mis ei näe, kui neis mis näha aitavad ning seda kindlasti ka rahvusvahelisel juhtkoertepäeval, mis on sel aastal 26. aprillil.
Mirja Kapanen
peatoimetaja