Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Suured asjad saavad tavaliselt alguse väikestest. Nagu mitmemiljonilise eelarvega projekt sünnib ühe inimese mõttevälgatusest või hiigeltammepuu võrsub tillukesest tuulega mulda lennanud tõrust. Samuti on tervikliku ja täisväärtusliku elu saavutamise aluseks elu pisiasjad. Sellised asjad, mida inimesed sageli alahindavad või ei oska märgata. Sest elutempo on kiire ning ellujäämine taolistest pisiasjadest otseselt sõltuvuses ei ole.
Tegelikult aga unustame me seejuures tõdemuse, et pisiasjad on baasiks suurematele ja kui ehitusdetailide kvaliteedi nõuetele tähelepanu ei pööra, ei pruugi ka lõppehitis püsiv ja väärtuslik välja tulla. Seega - esmapilgul tühisena näivad asjad siin elus ei ole kaugeltki nii tühised.
Iga üksiku detaili täpsus omandab veel suurema tähtsuse, kui tegemist on pimeda inimesega. Lähete näiteks hommikul kööki kohvi keetma. Sirutate käe kohvipaki järele riiulisse, kus see tavaliselt paikneb, aga ilmneb, et kohvipakki polegi oma tavapärases kohas. Põhimõtteliselt pole muidugi midagi hullu lahti. Otsite veidi ja leiate kohvipaki kusagilt mujalt köögist, kuhu te selle unustanud olite ja hommikukohv ei jää tegemata. Ebaoluline pisiasi? Ehk tõesti, kuid kui peaksite iga asja samal moel otsima, siis läheks vist ikka tülikaks küll. Kirjeldatud situatsiooni vältimiseks piisab õnneks üldjuhul, kui olla ise elu pisiasjades hoolikas.
Kui eeltoodud näide oli teatud mõttes mugavuse küsimus ja reeglina omal jõul lahendatav, siis on hulgaliselt neid pisiasju, mis on silmnähtavalt elulisema tähtsusega. Lähete näiteks bussipeatusse ja sisenete bussi, et sõita vajalikku sihtpunkti. Tundub lihtne ja võikski ju olla, kui bussijuht pööraks omalt poolt tähelepanu kõikidele oma töökohustuste pisidetailidele. Küllap oleme kõik kogenud olukorda, et transpordivahendis ei öelda pahatihti peatuste nimesid. Nägija sõitja ja ilmselt ka juhi jaoks on see tühiasi, aga kui inimene ei näe bussiaknast paistvat ümbrust, saab pisiasjast ühtäkki tülikas probleem. Seda kaugeltki mitte ainult nägemispuudega inimese jaoks, vaid muuhulgas ka eakatele ja turistidele.
Loomulikult rakendame siin oma inimesele loomuomast leidlikkust ja küsime näiteks kaassõitjatelt või loendame bussi peatumiskordi ning jõuame lõppkokkuvõttes õigesse sihtkohta välja. Kuid võrdsete võimaluste printsiip ei toimi. Ja ometi oleks probleemset olukorda nii lihtne ära hoida.
Niisuguseid näiteid elu pisiasjadele tähelepanu pööramata jätmisest võib meie ümber leida kõikjal. Osade puhul on tegemist võib-olla tõesti pedantsuse tagaajamisega, kuid kaugeltki mitte kõigil juhtudel. Pealegi, parem olla liialdatult pedantne, kui triivida liialt lähedale lohakuse piirile.
Nagu sageli öeldakse - tähtis on üldmulje ning teatud piirini peabki see paika. Valesse riiulisse pistetud kohvipakk tuleb vaid üles leida ja bussi peatusterodu pähe õppida. Pealtnäha kõik korras - kohv saab keedetud ja vajalikus peatuses bussist maha ronitud. Kuid ometi on koemustri sees peidus üksikud vardalt mahajooksnud silmused. Ja kui neid ühel hetkel saab liiga palju, on tulemuseks silmnähtavalt katkine lõpptulemus ja vilets üldmulje.
Seega osakem ikka märgata elu pisiasju ja neist hoolida. Seda suurem on rõõm elu suurtest asjadest.
Mirja Kapanen
peatoimetaja