Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
"Rõõmus muusikatükk teeb meele ja südame rõõmsaks. Enamiste ei jää see rõõm aga mitte südamesse varju, vaid näitab ennast kõige esiteks näo peal ja silmades, siis hääles, kõnes ja viimati tegudes. Sagedasti tükib tema, kui muusikatükk õige kerge ja lustiline on, liikmete sisse, kõige enamiste jalgu ja need hakkavad siis muusika takti järel imemoodi ennast liigutama ja veavad inimest ühest toa nurgast teise. Seda jala liigutamist ja kargamist nimetame meie tantsimiseks."
Carl Heinrich Niggol(1873)
Usun, et ilmselt on enamus meist kogenud tunnet, kui muusikapala justkui kisub endaga kaasa ja sunnib rütmiliselt jalgu liigutama. Niisugusel juhul võib muidugi end lihtsalt helivoogudes õõtsutada ja enese väljamõeldud samme teha, kuid niisugusel juhul on kogu aktsioon vaid pool naudingut. Kui aga oskad õigeid samme ja liigutusi, on asjal hoopis mõnusam ning ilusam mekk ning seda eriti klassikaliste seltskonnatantsude puhul. Siinkohal satub aga nii mõnigi meist komistuskivi otsa, sest õigeid samme lihtsalt ei oska.
Lahendus näib esmapilgul lihtne - tuleb minna tantsukursustele. Kuid kas see on ikka nii kerge siis, kui tantsuhimuline isik on viletsa nägemisega või puudub tal see funktsioon üldse? Teisalt aga õpetatakse ju karudki tantsima ning hiljaaegu ühes välisriigis läbiviidud uuring näitas, et eluilmaski ei õpi tantsima vaid iga 1500-s inimene.
Eks ole noores eas tantsukihk eriti suur ja seda agaramalt otsitakse teid selle rahuldamiseks. Nii juhtuski, et Põhja-Eesti Pimedate Ühingu noored aktiivsed liikmed istusid koos maha ning kirjutasid valmis vastavasisulise projekti. Ja kirjutasid ilmselt hästi, sest projekt leidis rahastamist. Sügisest alates käivadki noored Tondi tänava majas erinevaid tantse harjutamas.
Kui jõuab kätte neljapäev ning kellaosutid näitavad viiendat õhtutundi on kord seltskonnatantsude käes. Esimestes tundides oli raske nii tantsijatel, kui õpetajal. Viimasel ehk veelgi rohkem, sest ausalt öelda pole kerge õpetada tantsusamme inimestele, kellele ei piisa lihtsalt ettenäitamisest. Iga liigutust on vaja ülima täpsusega kirjeldada ning vajadusel igaühele lausa käte-jalgadega selgeks teha. Kuid julgen öelda, et mõlemad osapooled on igati tublid ning iga tunniga läheb asi paremaks. Kohanevad nii õpetaja kui õpilased ning sugugi mitte harva ei kiirga asjaosaliste näol rahulolunaeratus.
Mis on siis seltskonnatants?
1900. aastate alguses hakkas Inglismaal välja kujunema tants, mis
põhines loomulikul liikumisel. Seda edasi arendades on jõutud tantsuni, nagu ka
meie seda tänapäeval tunneme. Inglismaal välja kujunenud seltskonnatantsu
liigitatakse standardtantsudeks ja ladina-ameerika tantsudeks, millele lisaks
harrastatakse Eestis ka folkloorsetest tantsudest välja kasvanud
seltskonnatantse.
Standardtantse on 5: aeglane valss ehk inglise valss, tango,
viini valss, fokstrott ja kvikstep. Ladina-Ameerika tantsegi on 5:
samba, tša-tša-tša, rumba, paso doble ja džaiv.
Igal tantsul on oma iseloom, mis tuleneb tema ajaloost, muusikast ja koreograafiast.
Ka Tondi tänava saali põrandal on neist juba nii mõndagi jõutud proovida Nagu näiteks rumbat, valssi ja džaivi. Lisaks veel polkat, Kaera-Jaani ning sirtakitki. Rumba on romantiline, aeglaseim Ladina-Ameerika tants. Tants, milles kasutatakse palju puusatööd ning mis väljendab armastust ja tundeid kahe tantsija vahel. Džaiv seevastu on jällegi lõbus ja kiireim Ladina-Ameerika tants, mis küll tõeliselt ei olegi Ladina-Ameerika tants, vaid mõneti leiutatud tants mõjutustega Aafrika/Ameerika swingist.
Eks ühele meeldib üks ja teisele jäle teistsugune stiil ning rütmika, kuid meele rõõmsaks on saanud kõik noored tantsuhuvilised, kes neljapäeva õhtul kohal on olnud.
On tõeliselt hea tunne, kui lõpuks sammudest aru saad ning need õiges tempos ja rütmis välja tulema hakkavad. Siis pole enam üldse tähtis, kas sinu ümber on pimedus või valgus, on vaid muusika, partner ja tants. Tants pimeduses, haarava muusika ning su enda sisemusest kiirgava valguse taustal.
Mirja Kapanen