Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Läbi ajaloo on inimesed, nii nägijad kui ka pimedad, kasutanud liikumise lihtsustamiseks mingisugust keppi. Eriti vajalik on kepp pimeda jaoks, kel tuleb õige tee leidmiseks ning sellel olevate ohuallikate tuvastamiseks kasutada kompimist. On teada, et 19. sajandil kasutas Louis Braille linnas liikumiseks rotingust keppi.
Kuid alles 1920-ndatel aastatel sai kepp valge värvi ja uue tähenduse. Praeguseks on sellest abivahendist teadaolevalt kujunenud nägemispuudega inimese sümbol kõikjal maailmas.
Esimese valge kepi kasutajana on ära mainitud inglasest fotograaf James Biggs. Õnnetuse tagajärjel pimedaks jäänud Biggs tundis end üha tihedamaks muutuvas liikluses ebaturvaliselt ning tuli aastal 1921 ideele värvida oma kepp valgeks. Sellega lootis ta paremini äratada autojuhtide tähelepanu. Kui esimesed valged kepid olid lühikesed üheosalised jalutuskepi moodi kepid, siis 2. maailmasõja järel sai valge kepp uue kuju. Nägemise kaotanud ameerika sõjaveterane rehabiliteeriv Richard Hoover pani tähele, et pikema kepiga saab paremini ja kaugemalt takistusi kombata ning seega ka sujuvamalt liikuda. Praegu kasutatavaid valgeid keppe püütakse samuti pidevalt edasi arendada, kuid seni pole ükski neist suutnud tavapärast valget keppi paremuselt ületada. Kuid tehnika areng jätkub ju pidevalt, ja kes teab, missuguseid keppe me tulevikus kasutama hakkame.
Valge kepp ja ühtlasi nägemispuudega inimesed tõusevad huviorbiiti eriti oktoobrikuus, sest 15.-ndal selle kuu päeval tähistab kogu maailm rahvusvahelist valge kepi päeva. Sel päeval korraldatakse erinevaid üritusi, juhtimaks ühiskonna tähelepanu nägemispuudega inimestele ning nende probleemidele.
Põhja-Eesti Pimedate Ühing korraldas sel aastal juba teist korda lahtiste uste päevad sotsiaaltöö eriala üliõpilastele ja sotsiaaltöötajatele. Päev enne rahvusvahelist valge kepi päeva korraldati aga järjekordne pikett, mis sedapuhku toimus Tallinna Linnavalitsuse ees. Põhjuseks senimaani lahendamata ühistranspordi liininumbrite suuruse ja paiknemisega ning peatuste nimetuste ütlemisega seotud probleemid. Samuti saadeti pöördumine puude raskusastme määramise küsimuses Riigikogu Sotsiaalkomisjonile ja Sotsiaalministeeriumile. On ju seegi probleem jäänud vajaliku tähelepanu ning lahenduseta.
Valgest kepist on küll aja jooksul saanud nägemispuudega inimese tunnus ja vajalik abimees liikumisel, kuid kõikvõimalikku kõrvalabi, mida pime inimene paratamatult igapäevaselt vajab, see siiski anda ei suuda. Peatusse jõuda valge kepi abiga saab, aga bussinumbreid ta kahjuks ei tunne ning peatusenimesid öelda ei oska.
Valge kepi tähendust meie ühiskonnas juba mõistetakse. Loodetavasti hakatakse tulevikus aru saama ka valge kepi kasutaja probleemidest ning 15. oktoobrit ei pea me rakendama peaasjalikult vaid oma õiguste eest võitlemise vankri ette.
Mirja Kapanen