Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Inimese elu on lõputu jada tõuse ja langusi. Nii on alati olnud ja kes teab, ehk polegi see kõige viletsam lahendus. Me ei oska sellest vaid tihtipeale aru saada. Hiljaaegu sattusin lugema üht Robin Cook’I ulmelist raamatut, milles rühm süvamereuurijaid sattus ootamatult ookeanisügavustes paiknevale tehisplaneedile. Elu seal oli justkui paradiisis, koosnedes vaid lõbutsemisest ja naudingutest, polnud vaja teha tööd ega millestki puudust tunda. Lisaks kõigile mõeldavatele ja mõeldamatutele hüvedele, oli inimestele tagatud ka igavene elu. Rühm tavamaailmast sinna sattunud meredeuurijaid oli sunnitud sellele planeedile igaveseks elama jääma, et mitte paljastada taolise veealuse paradiisi olemasolu. Esmapilgul tundub, et paremat ei saa tahtagi -pakutakse sulle ju muretut igavest paradiisielu. Kuid ometi igatsesid kõik teose kangelased tagasi tõelisse maailma. Nii nagu raamatukangelased, mõistame ka meie, et elu muutuks mõttetuks ja tühjaks, kui pole takistusi, mida ületada, kui pole vajadust ületada iseennast. Iseasi on, kas need takistused meie teel just nii suured peavad olema, kui nad sageli on.
Üks suur takistus ja väljakutse inimese jaoks on kindlasti nägemise kaotus. Et saatuse sunnil taolisesse olukorda sattunud inimesi aidata ja julgustada, viiski Põhja-Eesti Pimedate Ühing lõppenud suvekuudel läbi Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt rahastatud kohanemiskursuse nimetusega "Esmatasandi rehabiliteerimisteenused hiljuti nägemise kaotanud inimestele". Juulis ja augustis toimus selle projekti raames 6 kohanemiskursust, kus osales kokku 9 noort inimest vanuses 21 - 33 eluaastat, kes on hiljuti nägemise kaotanud või kellel on tugev progresseeruv nägemise langus.
Kursuste raames on toimunud teoreetilisi loenguid valge kepiga ja saatjaga liikumisest, abivahenditest ja nende kasutamisest, rehabiliteerimisteenustest ja organisatsioonidest, mis neid pakuvad, punktkirjast, ajaloost ja üldse elust pimedana. Saadud on ka praktilist õpet valge kepi kasutamisel, läbi on viidud masinkirjatunde ja arvutialase algõppe kursusi. Igati vajalikud ja toetavad on olnud psühholoogi konsultatsioonid. Projektis osalenud noored on kohtunud mitmete pimedate ja halva nägemisega noortega, kes oma puudele vaatamata elavad võimalikult täisväärtuslikku elu, töötavad ja õpivad, on elurõõmsad ja optimistlikud. Just niisugune võrdväärse tugi on hiljuti nägemisprobleemidega silmitsi seisma sunnitud inimese jaoks korvamatu väärtusega. Mõistes, et on teisigi endataolisi, kes pealegi veel igati rõõmsad ja tragid, ei näi takistuse ületamine ehk enam nii raske ja võimatuna. Lisaks kõigele muule on kursuslased saanud omavahel headeks sõpradeks ja koos sõbraga on ju ikka lihtsam raskustega võidelda. Kuid kõik see tõkete ületamine ja uue pealesunnitud olustikuga kohanemine võtab oma aja ning kergete killast see ülesanne ei ole. Seda teab enamus meist oma kogemusest. Suvekuudel läbi viidud kohanemiskursus on kindlasti heaks vundamendiks elule uues ja esialgu harjumatus, hirmu tekitavas olukorras. Tänu kõnealusele projektile on nii mõnegi noore inimese elus langusperiood peatatud ja varem või hiljem järgneb jälle tõus. Elu selles maailmas pole paradiis, see on huvitavam kui paradiis.
Mirja Kapanen