See leht on meie vana kodulehe osa.

<Sisukord

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

Ise küsin, ise vastan

Ühingukaaslased internetis

 

Kas internetis on nägemispuudega inimestest kirjutatud vähe või palju?

Võiks arvata, et pimedatest ja vaegnägijatest on ajalehtedes-ajakirjades vähe kirjutatud. Mõeldes neis olevate artiklite arvule, on see tõesti nii. Kui otsida aga internetist materjale nägemispuudega inimeste kohta, leiab neid sealt siiski. Tuleb teada-tunda inimesi ja osata otsida. Mõned artiklid on kirjutatud nii, et inimest tundmata ei saagi teada, et tal on nägemispuue.

Huvist nägemispuudega inimeste tegevuse kohta materjale koguda ja arvuti kasutamise oskusi arendada, kogusin vabal ajal internetist ligi 350 eestikeelset kirjutist pimedate ning vaegnägijate kohta. Nende hulka ei ole arvatud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kodulehel oleva infolehe "Kuukiir" ja Eesti Pimedate Liidu kodulehel oleva ajakirja "Valguse Kaja" artikleid, üldisi viiteid ega väga eraelulisi materjale. Muidugi on ajalehtedes-ajakirjades nägemispuudega inimestest kirjutatut palju enam. Internetis on ajalehtede-ajakirjade esimeste numbrite artiklid, mida on võimalik arvutiga lugeda-kuulata, aastaist 1995-1996. Mitmed ajalehed-ajakirjad aga ei paiguta oma artikleid internetti või on seal vaid mõni kirjutis.

Kuidas kajastab internet ühingu tegevust?

1998. aasta 6. novembri "Sõnumilehes" kirjutas Tõnu Tramm, et esimesed uut tüüpi helisignaalidega valgusfoorid hakkasid eile tööle Tallinnas Tondi ristmikul, järgmisel nädalal tulevad samasugused kahele Mustamäe ristmikule. Tallinna tollane abilinnapea Peeter Kreitzberg ütles, et Tallinna linn võtab nägemispuudega inimeste muret tõsiselt ja kavatseb paigaldada helisignaalid kõikidesse Tallinna fooridesse.

Tallinna Linnavalitsus teeb fooride paigaldamisel koostööd Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga, kelle juhendite järgi on määratletud signaalide paigaldamise järjekord. Koos ühendusega valis linnavalitsus sellise helisignaali, millel on noolega lüliti - et pime saaks aru, millises suunas valgusfoor töötab, kirjutas sõnumi autor.

Kai Kalamees ja Annika Alasoo kajastasid 2002. aastal vastavalt "Eesti Päevalehes" ning "Eesti Ekspressis" ühingu juhtimises tekkinud pingeid.

Üle neljakümne aasta pimedana elanud Eduard Borissenko on meisterdanud aastakümneid harju ja töötanud plastivalumasinal. Kirjutiste ilmumise ajal oli ta teist ametiaega ühingu eesotsas. "Pean juhtima ühingu tööd, korraldama ühingu liikmete suhtlemist ühiskonnaga, linnaga," selgitas mees oma tööülesandeid.

Aastast 2001 oli aga esimehe ellu siginenud mure: esialgu ühingu toetajaliikmena esinenud ärimees Vsevolod Jürgenson (22) tahtis ise ühingu tööd juhtima hakata.

Tondi 8a maja vastas tegutses eramaja allkorrusel Jürgensoni toidupood, mis Borissenko sõnul hakkas elanikele meelehärmi valmistama. Nutikas ärimees hakkas seepeale ruume üürima pimedatelt, lubades inimesed tööle võtta ja toiduaineid odavamalt müüa. Borissenko tunnistas, et algul Jürgenson ka ühingu liikmeid aitas, siis aga hakkas esimeheks kippuma.

Eduard Borissenko sõnul alustas Keskerakonda kuuluv Jürgenson tema vastu suunatud laimukampaaniat. "Ta on üliaktiivne, kohtub inimestega, saadab kirju, helistab kodudesse, veenab ning on tekitanud suure segaduse," ütles ta ajakirjanikule.

Ühingu liikme Evald Suubi kinnitusel oli aga just tema nende kirjade põhiautor. "Asi on Borissenkos. Tema jätkamine viib ühingu laostumisele. Ta on osaline pimedate vara mahalaristamises, ei hoolitse üldse meie inimeste eest ega kaitse nende huvisid. Ühingu tegevus on ammu soikunud," rääkis Suup.

Borissenko, kes oli tol ajal ühtlasi Eesti Pimedate Liidu esimehe asetäitja, ei jäänud omalt poolt võlgu. Tema sõnul esitas Jürgenson üldkoosolekule tõendi, et nägemise tõttu on ta kaotanud 70 protsenti töövõimest, kahe nädala pärast aga oli kadunud juba 90 protsenti. "Aga ise juhib autot," imestas Borissenko.

Niisugune pilt kujunes kahest leheloost. Mõni kuu varem Tallinna Linnavolikokku kandideerinud kandidaadi nr 224 Vsevolod Jürgensoni tutvustuses oli öeldud, et tal on Tallinna Mänedžeride Erakoolist 1999. aastal saadud kesk-eriharidus ning tema töökoht on Põhja-Eesti Pimedate Ühing ja amet juhatuse liige.

Praegu ta enam ühingusse ei kuulu.

Mullu ületasid uudistekünnise ühingu internetipunkti avamine sõbrapäeval ja ühingu poolt mais Sotsiaalministeeriumi ja Riigikogu ees korraldatud meeleavaldus.


Mida võib internetist ühingukaaslaste kohta leida?

Artur Räpil on oma kodulehed. Internetis on kirjutisi Põhja-Eesti ühingu liikmete Jaan Kuke, Anne Veske ja Ago Kivilo tööst Eesti Pimedate Liidu juhtidena, Erik Loide tegevusest Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondi nõukogu esimehena, Jaanika Grossi ja Janne Jerva ettevõtmistest Eesti Pimemassööride Ühingu tegevuse korraldamisel ning Priit Kasepalu tööst Eesti Pimedate Raamatukogus. Huviline leiab artikleid Margus Kiini massööritööst, Allan Viburi "Miljonimängu" saavutusest ja tõlkimishuvist, Merle Aitsarist ja tema sõbrast juhtkoer Bonast ning Jüri Ausi palganõudmistest. Väga suhtlemisaldis on olnud 1995. aastal plahvatuses üliraskelt vigastada saanud ja nägemise kaotanud endine eridemineerija Arne Lokk. Ajakirjandus on kajastanud pea kõiki tema elus toimunud olulisemaid sündmusi.

Loetelu ei ole ammendav. Ühingu kolmest liikmest siin veidi pikemalt.

Aastal 1998 kirjutas Pekka Erelt "Eesti Ekspressis", et endine metsavend F. N. ehk Must Kapten (75) ei taha praegugi oma tegelikku nime avalikustada. Aastaid metsades võidelnud mees on viimane elus olev metsavendade juhtidest. Korduvalt õnnestus tal julgeoleku haaranguist pääseda, kuni ta 1950. aastal lõpuks reedeti.

"Mina ise pean kõige suuremaks saavutuseks seda, et me suutsime neid, kes pigistasid ja alandasid eesti rahvast, hoida niivõrd lõa otsas, et nad igal pool enam ei tormanud hävitama.

Oli tarvis aidata neid, kes meid aitasid. Kes kolhoosi minna ei tahtnud, neile tulid suured maksud kaela, mille tasumine oli peaaegu võimatu. Võlglaste hobused ja lehmad müüdi maha. Makse kogusid täitevkomiteede maksuinspektorid, kellele meie tegime õhtu eel revisjoni. Võtsime raha ära, et neil ei oleks tarvis seda hoiukassasse või panka viia. Raha läks talumeestele, kel raskusi maksu tasumisega," rääkis küsitletav.

Mullu 7. mail Põhja-Eesti ühingu poolt Sotsiaalministeeriumi ees korraldatud meeleavaldusest ülevaadet tehes vahendas "Postimehe" ajakirjanik Marko Püüa ka katkeid kohale tulnute vestlusest ministriga. "Annaks jumal, et ma näeksin ka tõelise Eesti Vabariigi ära," lausus paksude klaasidega prille kandev 80-aastane Ferdinand Nurme, kui oli ministrile oma mure ära kurtnud. Kepiga käiv mees lasi end Mustaks Kapteniks kutsuda, rääkides, et ta oli omal ajal metsavend ning on koos Jaan Tõnissoniga Siberis vangilaagris istunud. Nägeminegi oli mehel viletsaks jäänud pärast seda, kui ta sai kuuliga kuklasse, kirjutas ajakirjanik.

Riigikogus tänavu 23. aprillil korraldatud lahtiste uste päevast ülevaadet tehes kirjutas "Postimehe" poliitikareporter Ülo Mattheus, et kohale oli tulnud ka pime mees Aare Karu koos oma juhtkoeraga. Mees kurtis, et ei saa oma neljajalgse abilisega poes käia, sest looma ei lasta sisse. Pimedale on aga koer paraku silmade eest ja kuidas sa siis jätad silmad ukse taha.

Riigikogu pole see mees õieti kunagi näinud, sest on juba tosin aastat pime olnud. "Päris selge silmaga ei ole Riigikogu näinud, vaid läbi udu," täpsustas ta. "Enne ju ei olnud külastamispäevi, kui ma nägija olin. Aga ma umbes tean, kuidas see välja näeb."

Kolm nädalat hiljem kirjutas Piret Peensoo "Eesti Päevalehes" aga, et Aare Karu (61) kavatseb suvel koos kahe pimeda kaaslase ja juhtkoertega ette võtta enam kui tuhandekilomeetrise jalgsimatka läbi Soome, puudu on veel giid ja osa reisiraha.

Jaanus Kulli kirjutas 1999. aastal "Eesti Ekspressis", et viie aasta eest ilmutas kirjamehele ja poeedile Peeter Novodile (51) ennast Jumal ja ütles, et nüüd peab Novodist saama Prohvet Anon.

Prohveti kirjavahetus Siseministeeriumi perekonnaseisuosakonna peareferendi Maimu Mustkiviga ametlikuks nimemuutmiseks pole tulemusi andnud. "Ma ei saanud Novodi avaldusest aru, kas ta soovib nime Anon võtta endale eesnimeks või perekonnanimeks. Meie seadused ei näe ette, et inimesel on ainult üks nimi," ütles Mustkivi ajakirjanikule.

Peeter Novod, kes jumala käsul viis viimast aastat teinud prohveti tööd, oli vastupidisel arvamusel. "Kui seni erandit pole tehtud, siis see tuleb teha. Leian, et minu inimõigusi on rikutud. Tahan, et mulle tehakse erand. Mulle on ülevalt poolt tehtud ettepanek ja prohvetit tuleb respekteerida. Prohvet pole mingi nikastanud tüüp." Kodanik Novodi hääl telefonis ajakirjanikule vastates kõlas väga veenvalt.

Margo Vaino kirjutas aasta hiljem "Nelli Teatajas" sellest, kuidas põhimõtteline ateist Andres sulandus järgemööda viie Tallinnas tegutseva ususekti rüppe, et nende tegemisi seestpoolt tundma õppida.

Kveekerid olid Andrese sõnul kõige normaalsemad. Nende juht, prohvet Anon ehk Peeter Novod elas oma Lasnamäe korteris väga vaeselt, kuid raamatuid oli seal palju. Põhiliselt pärinesid need tema "ära kveekerdumise"-eelsest ajast. Nad käisid koos pisikeses keldris, mis asus Laste Loomingu Majas ja neid oli vähe, ehk 10-15 inimest. Kveekerite eesmärgiks oli heategevus ja nad olid tolerantsed kõikide usugruppide ja seksuaalvähemuste suhtes. Ristimine oli neil kõige lihtsam. Istuti koos ja tunti, kuidas Püha Vaim peale tuleb. "Võiks öelda nii, et inimene võib ka niisama lihtsalt heategevusega tegelda, ilma Jumala nime lisamata," kommenteeris Andres kveekereid.


Kuidas on hinnatud ühingu taidlejate esinemisi?

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hoolekande osakonna vanemspetsialist ja Põhja-Eesti ühingu naisansambli solist Kerti Kollom kirjutas 2001. aastal ajakirjas "Sinuga", et tavaelus kipuvad normnägemisega inimesed nägemismeelt üle hindama. Võimalus tajuda maailma nägemise kaudu muudab mõnikord inimese vaatajana kitsapiiriliseks ja sõltuvaks sellest, mida ta visuaalselt näeb, välistades südamega elamise võimaluse. Kuna muusika on kõige paremini kõrvade ja südamega tajutav, ei ole nägemismeelel selles osas tähtsust. Inimene on tervik ka siis, kui tal on mõni puue. Kui loodus on kuskilt midagi ära võtnud, siis paneb ta kuhugi midagi asemele. Küsimus on pigem see miski peidus olev üles leida, arvas Kerti Kollom, praegu Kerti Kollom-Seidelberg.

Tunnen lauldes, et olen osake viisist, ühtaegu nii poogen kui keeled, mille omavahelise koostöö tulemina sünnib midagi kaunist. Minu kohustus on selle kauni õnnestumise nimel pingutada. Olen väljund ja väljendus. Eks ole ju mul isiklikult endalgi midagi kuulajale ütelda, kuulaja jaoks südamele panna.

Pikema kontserdi ajal kujutlen, et olen kameeleon, kes muudab värvi vastavalt laulu meeleolule selle nimel, et panna kuulaja uskuma seda, mida mina usun ja tunnen, kirjutas Kerti Kollom.

Kõige enam materjali ongi ühingu naisansambli kohta. Tema esinemisi Viljandis toimunud puuetega inimeste kultuurifestivalidel on mitmel korral kajastanud ajakiri "Sinuga".

Aastal 1999 kirjutas Viljandi Kultuurikolledži õppejõud, žürii liige Maret Tomson, et Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhul märgiti ära nii solistide kui ka ansambli kõrget vokaaltaset. Puudujääke esines kava terviklikkuse osas. Solist Allan Lauri laulud ei haakunud, ansambel seisis laval tegevuseta ja nii oligi muidu meeldiv kava häiritud. "Sakala" reporteri Aime Jõgi ülevaatest Viljandimaa ajalehes selgus siiski, et ansamblit hinnati 2000 kroonise preemia vääriliseks.

Järgmisest festivalist ülevaadet tehes kirjutas Eesti Puuetega Inimeste Koja projektijuht Merle Tomberg, et teisele kohale tuli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu naisansambel, kes esines ka festivali raames toimunud jumalateenistusel Viljandi Jaani kirikus. Kuulajad ja žürii olid vapustatud nende kaunitest lauluhäältest ja suurepärastest solistidest.

Aastal 2001 märkis Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Lissi Kurg, et muusikalised kavad on läbi aastate tugevad olnud. Nii paistis ka sel aastal oma viimistletud esitusega silma ja sai žürii heakskiidu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu naisansambli laulukava "Oh, sina kulla-kallis aeg" Leili Sarapuu juhendamisel.

Mullu 28. augustil toimus Kadrioru lossi aias presidendi vastuvõtt puuetega inimestele. Presidendil oli kokkutulnutele varuks kultuuriline elamus - esines ühingu naisansambel.

Hiidlastele vastuvõtumuljetest kirjutanud Mari Metsik vahendas vabaõhukohvikus tahtmatult kuuldud juttu: "Aime rääkis mulle pärast üritust, et presidendi meeskond polnud isegi korralikku kontserti suutnud tellida: Pimedate Ühingu naiskvartett olla laulnud. Tasuta, muidugi. Aga ise olnud pimedad lauljad sellest aust lausa sillas..."

Kogu lugupidamise juures kauni etteaste vastu, mida puudega inimesed korduvalt kuulnud, tekkis küsimus: miks just see kollektiiv? Ansamblile oleks tunnustus, kui neid kutsutaks esinema mõnele muule presidendi vastuvõtule, leidis "Eesti Päevalehes" Eesti Lihasehaigete Ühingu juhatuse esinaine Külli Reinumägi.

Loodan, et edaspidi kutsutaksegi.

Priit Kasepalu

Eesti Pimedate Raamatukogu direktor,

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)