See leht on meie vana kodulehe osa.

<Sisukord

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

 

 

Jaanika puudutused

Kirja pannud: Helina Piip ("Kodukolle")

Ilmus ajakirjas "Kodutohter" detsember 2003 a.

Jaanika sõstrakarva silmad jäid pimedaks seitse aastat tagasi ühel aprillipäeval. Kaks kuud enne ta 30. sünnipäeva. Palusin Jaanikal rääkida kohanemistest ja sellest, mida ta nüüd näeb.

JAANIKA GROSS: Diabeediga kaasnev nägemislangus ei ole nagu lühinägelikkus, et paned järjest kangemad prillid ette ja ikka näed. See algab teistmoodi. Pilt hakkab virvendama või näed kõike kui mosaiiki. See ei pruugi lõppeda pimedusega, aga minul lisandus veel teine diagnoos...

Mulle ei öeldud kunagi, et pimedaks võin jääda. Aga alateadlik hirm või valmisolek oli mus juba siis, kui nägemisega probleeme polnudki. Ja see oli jube. Elasin paar aastat tõsises stressis, igal hommikul ärgates avasin silmad - kas näen veel, kui palju...

Mul ei olnud enam eluisu.

Nägemine hakkas langema. Silmad läksid eri teid - üks nägi pimedas paremini, teine valges. Tuli reguleerida, kuidas ma vaatan. Mõtlen sageli, et neil, kel on väike nägemisjääk, on raskemgi, sest inimesed ei mõista. Sa võid öelda, et näed kehvalt, aga sinusse suhtutakse ju ikka kui nägijasse.

Ühel hetkel ei näinud ma enam trollinumbreid. Ja ma ei julenud, ei suutnud küsida. Võisin pigem vale trolliga sõita...

1996. aprillis jäin pimedaks. Päevapealt, kaks kuud enne oma 30. sünnipäeva. See käis meeletu valuga ja oli tõeliselt karm. Sattusin haiglasse, kehastress ja šokk olid nii suured, et paar päeva ei suutnud ma end liigutada ega süüa.

Võtsin üheksa päevaga kümme kilo alla. Aga olin väga rahul - rannahooaeg ju algas...

Nii imelik kui see ka pole, läks mu elu kergemaks. Tol ajal ma muidugi nii ei mõelnud, aga tagantjärgi... Sa tead, et nüüd on su elu sedasi ja sul pole midagi selle vastu teha.

Oli mitu head asja. Mul ei tekkinud kordagi hirmu, et mees mu maha jätab. Mul on väga hea pere - vennapere ja vanemad. Ja mul on alati palju sõpru olnud. Aga mõistan ka neid, kes endasse sulguvad ja sellest välja ei tulegi. Ka mina olin aasta aega kodus närviline, torssis ja apaatne. Arvan, et mu mehel oli kõige raskem.

Valmisolekutest

Üks hea sõber ütles mulle olulise lause: Jaanika, ära võta pimedaksjäämist kui karistust, võta seda kui elu väljakutset. Võta see vastu! Tema õpetas, et hakkaksin end jälgima ja õpiksin: kui oled midagi kaotanud, siis ka midagi võidad. Kui üks meel on kaotatud, hakkavad teised arenema.

Tajusin, kuidas ajapikku arenes mälu, loogika, kuulamis- ja jälgimisoskus. Ma pole enam hea ärakuulaja - kui inimene annab jutule suuna, tean juba, mida ta ütleb, tunneb või mõtleb.

Ka füüsiselt olen muutunud ülitundlikuks.

Ma tegin samamoodi süüa edasi, pesin, triikisin. Kuna elasime säästlikult, et mitte öelda vaeselt, ei saanud me ka endale koduabilist lubada.

Kõige raskem oli algul võõrastes kohtades orienteeruda. Tundsin puudust elementaarsest õpetusest, kuidas saatjaga liikuda. Jalgade tunnetus, oskus jalataldadega tunda tuli alles hiljem. Mees naeris, et kui oleksin indiaanlane, oleks mu nimi Otsiv Samm. Kord Hiiumaal öösel metsas käies ei leidnud mu jalg kallakul tuge. Nägin end järsku kõrvalt justkui aegluubis kukkumas, nägin inimese kesktelge ja mõistsin, et püsti jäämiseks pean selle telje püsti ajama. Olen seda teadmist ka hiljem kasutanud. Päris kindlasti pole ma pimedusaastatel rohkem kukkunud kui nägijana. Ühest küljest oled alalhoidlikum, teisalt nägin ära selle telje.

Aga selleks, et võtta kätte valge kepp ja minna üksi tänavale surffama, pole ma absoluutselt valmis. Mulle tundub, et see on nii kaastunnet äratav pilt ja ma ei taha seda. Ma pelgan ka liiklust ja müra. Leian ikkagi mingi muu lahenduse. On ka soodustakso võimalus ja võõras kohas julgen taksojuhti paluda, et ta mind ukseni saadaks.

Kui seitse aastat tagasi sotsiaalabiosakonda helistasin, et küsida, millised on pimedaile mõeldud riiklikud toetused, öeldi, et vahel neil suppi tuuakse, aga teie olete nii noor inimene... Soodustuste kohta ühissõidukis soovitati mul endal trollist lugeda.

Ega süsteemset rehabiliteerimist ju siiani pole - sellist, mis hõlmaks meditsiinilisi, sotsiaalseid, psühholoogilisi, kutsealaseid aspekte.

Mõned asjad on - õppisin pimedate ühingu kaudu kümnesõrme süsteemis pimekirja selgeks. Olen ka braikirja õppinud, aga kiiresti ei oskaks ma seda nagunii kasutada ja sõpradele punktkirjas ju ei kirjuta. Olen ainult kodus CD-d sellega märgistanud. Muidu kasutan palju diktofoni.

Unenägemisest

Kui arvad, et mäletad asju õigesti, siis sa tegelikult ei tea seda. Seepärast ei oska ma ka öelda, kas see, kuidas miski oli, hakkab meelest minema. Samas ei suuda ma ka ette kujutada, millised on nende unenäod või arusaamad värvidest, kes on sünnist saati pimedad. Kas ka nemad mingeid pilte või kujutlusi näevad?

Mina näen kogu aeg ja und näen ka ärkvel olles. Kui jään millestki mõtlema, tekivad visioonid. Saan unenägudest äratundmisi ja kogemusi, ma ei pea elus kõike järele tegema. Unenäod aitavad ka suhteid, mõnd inimest sügavuti mõista.

Kui klient on minu juures massaažis, näen ka tema kohta infot, unenäopilte. Aga ta hingetasandile ma ei lähe, sest pean seda kui võõrasse magamistuppa astumiseks.

Olen oma vennaga arutanud, et mõtted ja kujutelmad käivad meist sammuke eespool. Kui julgeme unistada, siis loomegi tulevikuvisioonid. Neid ei tohi vaid ära blokkida, kartes, et nagunii ei saa ma hakkama. Kui asjad on selgeks mõeldud, laseme nad vabaks ja hakkame näiliselt suunama. Mulle on öeldud, et sina saad kõik, mida tahad. Aga ütlejad ei suuda jälgida skeemi...

Maailm me ümber on paljus nägemisele ja välisele orienteeritud, sulle ei jäeta ruumi, et mõelda, mida sa ise tahad, mis sulle on hea. Ses suhtes on pimedus kaitse...

Vastused on enda sees

Luule Viilmaa juurde läksin silmade pärast, aga ta ka õpetas mind palju.

Indiaanlastega suhtlesin esimest korda 1996. aastal, kui nad vendade Urbidega siia tulid. Mul on indiaanlastega oma, isiklik suhe. Ka nemad on minu õpetajad. Nende filosoofia on: ära küsi. Tea, et kui sinus on küsimus, siis on sinus ka vastus. Iga vastus eeldab küsimust. Kelleltki teiselt küsides on vastus subjektiivne.

Ka oma ego sulatamist, isekusest vabanemist olen indiaanlastelt õppinud. See on nii raske, aga nii tänuväärt töö. Miks on inimestel nii palju komplekse? Sest äärmiselt madala enesehinnangu kõrval on meil äärmiselt suur ja tundlik ego, mis kardab hirmsasti haiget saada. Aga egost vabanemine ja enda vastu usalduse tõstmine ongi tee täiuse poole. See on uskumatu, kui palju kergem on elada!

Kõigepealt jääb hing haigeks

1998. aastal osalesin esimesel nägemispuudega inimeste massaažikursusel. Anatoomiat-füsioloogiat õppisime inimese skeletilt näppupidi. Masseerides olid algul õpetaja käed all ja mina tunnetasin liigutusi tema käte kaudu. Pärast vastupidi - minu käed all ja tema juhtis.

Nüüd, viis aastat hiljem tegelen inimese biovälja puhastamisega. Saab ju kõigepealt haiget inimese hing. Kui asi ei lahene, läheb haigus inimese biovälja. Kehasse jõudnud haigus on aga ka kätega üsna tuntav.

Usun, et kõik, mida kätega teeme, on enamat, kui lihtsalt tegemine. On see siis toit, käsitöö või massaaž, kätega tehtul on tegija energia sees.

Kindlasti pole see minu jaoks liinitöö. Kui massaaž pole ka alati kõrgetasemeline kunst, siis on ta alati kvaliteetne käsitöö ja ma naudin seda. Seepärast ei tahagi ma tööle minna mõnda salongi või tervisekeskusse.

Pimedana pole ju väljundeid just palju. Midagi, mida teha, leiad ikka - ohjeldamatult kududa või mida iganes -, aga kuna mul on nagunii ravija käed, olen massaažiga tahes või tahtmata seotud. Ma ei saa öelda, et see on kohustus, pigem kutsumus või väljund, et kasutada seda, mis mulle antud.

Hetked

Mu päevad on väga erinevad. Elan vaba ja sõltumatut elu. Püüan võimalikult vähe tuleviku või mineviku pärast muretseda. Ma pole budist, aga mulle sobivad paljud budistlikud tõed. Üks neist on: püsi hetkes ja ära muretse.

Mulle meeldib lihtsalt olemas olla. Unistada ja head muusikat kuulata. Kududa. 1. oktoobril sündis väike vennapoeg ja vend palus, et kooksin talle uneteki-kaitsekilbi.

Aga meeldib ka jutukates istuda. Lihtsalt suhelda.

Ja metsas ning rabas käia! Jumaldan sügisest raba. Eelmisel aastal käisin hästi ettevaatlikult isa ja vennaga, hüppasin üle laugaste. Aga sel aastal võtsin metsikuma taktika, läbisin mõned meetrid amokijooksuga, ainult hüppeliigesteni sisse vajudes.

Hakkasin üle aastate taas ka joogaga tegelema. See annab hingerahu ja tasakaalu, võimaluse end liigutada.

Okei, kui ma poleks pimedaks jäänud, mis siis... Võib-olla oleks elu teisiti läinud... Tahaksin olla pigem märkamatu, kui pimedusega tähelepanu tõmmata. Parema meelega ma ei oleks pime! Aga pimedus käib minust sammuke eespool ja pean sellega leppima, ehkki tahaksin vahel nagu laps jalgu trampida ja maailma ees ukse kinni lüüa.

Tean, et see, mis me lapsepõlvest saame, jääb meid alati saatma. Minul on kaasas armastuse, turvalisuse ja vabaduse tunne. Kuna vundament on nii tugev, siis ehitangi just sellele, täiustan ja muudan filigraansemaks, detailsemaks. Ses mõttes ei saa ma ka rääkida ajast enne ja nüüd.

Paljud on küsinud, et kuidas sa elad üksi, kas sul hirmu ei ole, et sind pole kellelegi vaja... Mu mees sai 11 kuud tagasi surma.

Ma ei arva, et inimesed peavad üksi elama. Aga ma saan hakkama.

Ootus

Talve lõpul tahaksin Indiasse minna. Nägin unes, et seal on inimene, kel on mulle midagi õpetada. Ehk leian ta üles ja käin ka mõnes budistlikus kloostris, et tiibeti kellade olemust mõista. Mulle meeldiks lihtsalt olla, et oleks vabadus ükskõik millal tagasi tulla.

Viisa saab kuueks kuuks, selle ajaga peab jõudma.

*Braikiri - reljeefne, sõrmedega loetav rahvusvaheline pimedate kiri, mille 1829. aastal lõi prantslane Louis Braille.

Jaanika CV

Kuni kooliminekuni elasin Kärus. Pärast Rapla Keskkooli tahtsin ülikooli minna. Tol ajal sai psühholoogiat õppida ainult kaugõppes, pärast ühe kõrghariduse omandamist. Juurasse ei saanud ma sisse ja siis hiljem enam ei viitsinudki. Õppisin Tihemetsa Sovhoostehnikumis sekretär-asjaajajaks ja siis tulingi Tallinna. Töötasin mitu aastat Majandusjuhtide Instituudis sekretärina, aasta olin justiitsministeeriumis, natuke aega ka Rapla laste turvakodus öökasvatajaks.

1998. a. õppisin massööriks ja samal aastal loodi Pimemassööride Ühing. Oleme seda koos Janne Jervaga vedanud, õpetame massaažieriala nägemispuudega inimestele. Hetkel on tähtsaim Pimemassööride Keskuse loomine.

2002 asusin Tallinna Pedagoogikaülikooli Rakvere Kolledžis sotsiaaltööd õppima. Pedas kaugõppe võimalust polnud. Aga õnneks toimus alul õppetöö Tallinnas ja loodan, et järgmisel aastal saan ka peda kaugõppesse üle minna. Praegu võtsin aastaks akadeemilise puhkuse.

Tänapäeval on ju hea - paljud õppejõud on materjalid internetti riputanud. Mul on kõnelugemisprogrammiga arvuti, mis teksti ette loeb. Loengutes kasutasin diktofoni. Muidugi hajub kuulates mõte ruttu ära, on vaja suurt kontsentratsiooni ja tahtejõudu. Kõige parem on õppida kellegagi koos, üksi on raske, ehkki mitte võimatu.

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)