Avaleht |
<Sisukord |
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)
Kevad, kevad ja veel kord kevad, võib nüüdseks juba kindlalt väita. Märtsikuu on sel aastal alanud kenade päikesepaisteliste, ehkki veel külmakraadiliste päevadega. Igasuguseid erineva sisu ja nimetusega päevi leiab käesoleva kuu esiotsast üldse rohkesti. Seda nii üleüldises, kui ka vaid meie ühingu kontekstis. Kuu algas kohe ühingu talispordipäevadega looduskaunil Tõrvaaugul, millele kalendrit pidi edasi liikudes järgnesid vastlapäev ja naistepäev. Viimatimainitu hakkab tasapisi oma punatoonilist oreooli kaotama ning taas tähistamisväärsete sündmuste reas oma kohta leidma.
Kuid olgu järjekordne päev millise nimega tahes, kõigi nende juurde kuulub kindla koostisosana kaks sündmust - päikesetõus ja päikeseloojang. Need kaks nähtust reguleerivad omal moel päeva pikkust, valge ning pimeda osa vahekorda 24-tunnises ööpäevas. Mida rohkem kevade suunas, seda varem päike idataevas nähtavale ilmub ja seda hiljem läänekaares silmapiiri taha vajub. Valget aega seega minut- ning tundhaaval üha lisandub. Märtsikuu alguspäevil tõusis see suur valgusallikas kella seitsme ajal ja loojus kusagil kella kuue paiku õhtul. sellest järeldub, et umbes eelmainitud kellaaegadel läks väljas valgeks ja taas pimedaks ning valge päeva pikkus oli umbkaudu 11 tundi ehk pea pool ööpäevast.
Seda, et päevale järgneb öö ja viimasele taas päev, teab iga mõistuslik inimolend. Teab seegi, kel valguse nägemise võime ja võimalus puudub. Kogu aastaringi vältel see valguse ja pimeduse vaheldumise ajahetk siiski pidevalt nihkub ühes või teises suunas. Olen tajunud, et selle protsessiga täpselt samas rütmis kaasas käia on pimedal inimesel vahetevahel päris keerukas. Kui näiteks kuu aja eest oli kell kuus hommikul väljas täielik pimedus, siis kuu aja pärast on olukord juba muutunud. Kuid pime inimene oma sisemise silmaga ei ole pruukinud muutusele järele jõuda. Võib ju muidugi öelda, et praktilisest seisukohast pole niisugusel asjaolul täiesti silmavalguseta inimesele mingit tähtsust. Julgen siiski väita, et on küll. Ka pime kujutab päevasel ajal enda ümber valguse ja öösisel ajal pimeduse, kuigi tegelikkuses ta seda vahet ei näe. sisimas aga näeb ja kui tema kujutluspilt ei suuda õiget rütmi tabada, muutub üldine maailmapilt vääraks. Päevasel ajal näen end ümbritsevat tuba justkui päevavalguses ja öösel pimedat tuba. Juhul kui ei suuda õiget päevatõusu hetke tajuda, hakkan juba akna taga valgeks läinud maailmas kujutama tuba enda ümber ikka pimedana. Maailmapilt läheb nihkesse. Tuleb kuidagi valguse ja pimeduse kaleidoskoop õigel ajal sisimas koos muutustega edasi nihutada. Selge on, et sügaval talveperioodil on näiteks kell kuus hommikul akna taga pilkane pimedus ja juunikuus samal kella-ajal juba täiesti valge. Keerukus ilmneb eriti vahepealsetel üleminekukuudel. Kes veel silmaga valgust tabada suudab, selle jaoks niisugust probleemi muidugi ei teki, kuid täiesti pimeda jaoks ehk küll. Kuidas siis seesuguses olukorras peaks toimima? Arvasin, et aja jooksul hakkab seda õiget vahetushetke paremini tunnetama, kuid pigem on asi vastupidi. Üheks abivahendiks, kui nii võib öelda, on järele uurida, millisel kellaajal päike igal päeval tõuseb ja loojub. Nii saab üldjoontes päris õigesti paika panna valge päeva pikkuse. Võib loomulikult küsida mõnelt silmadega kaaslaselt. Eks igaüks tea ise kõige paremini, kuidas ta seesuguse probleemi on lahendanud või kas see tema jaoks üleüldse vastuolusid tekitav küsimus ongi.
Tundkem siis rõõmu kevadest ja valgusest, mis selle aasta-ajaga kaasas käib. Olenemata paratamatusest, kas näeme seda valgust praktiliselt ja välise silmapaariga või vaid sisemise silmaga.
Mirja Kapanen